Andestamine
Ajakirjanikud ärgitavad vahel oma küsimustega psühholooge süvenema teemadesse, mille jaoks niisama aega ei võtakski. Või vähemasti sellise nurga alt, mis igapäevatöös pähegi ei tule.
Kas praegu ei ole nii, et inimesed kipuvad olema egoistlikult oma õiguses kinni ja ei taha andestada teistele nende eksimusi? S.t. kas andestamist on liiga vähe?
Andestust! Kas rohkem või vähem?
Arvan, et inimesel on vaja õppida,
kuidas andeks paluda ja andeks anda.
On vaja aru saada,
mida teeb nende endiga vimm, viha ja mitteleppimine.
Ja et tuleb selgeks mõelda, mida tohib andeks anda ja mida mitte.
Kas maailmas üldse, inimsuhetes üldse, on andestamisega kõik hästi?
Alati on maailma- ja inimesteparandajad soovinud, et inimesed võiksid olla paremad, õnnelikumad ja targemad, et elu üldse võiks olla parem. Ja et kui keegi on teinud midagi halvasti või valesti,siis peaks ta saama uue võimaluse.
Andeks palumine ja andestamine viitavad olukorrale, kus üks on eksinud kokkulepete või reeglite suhtes või teinud liiga ning kahetseb seda, ja teine, võttes vastu tema kahetsuse, näitab oma valmisolekut hea suhtumine taastada.
Kellel on andestust vaja?
Valuliselt vajab andestust see, kel on raske taluda tõrjutust, hülgamist või hukkamõistu tema jaoks oluliste inimeste poolt. Vahel me teeme vigu teadmatusest või hooletusest, vahel me ei tule selle peale, et meie toimimisviis võiks teisele haiget teha. See on siis nagu üks õnnetu juhus, mille peale me ootame, et ei järgneks karistus vaid andestus.
Inimeste õiglusetaju on väga erinev ja sõltub oluliselt asjaolust, kas ta ise on olnud ebaõiglane teise suhtes või on ülekohus osaks saanud talle enesele. Kuigi inimene on saanud hakkama ränkade rikkumistega teise inimese suhtes, ja teadlik oma süüst, võib ta oodata teiselt andestust.
Rasketes suhetekriisides esineb sageli olukordi, kus partnerid vastastikku keelduvad üksteisele andestamast üleastumisi, käitudes purustavalt nii partneri kui iseenda suhtes. Siin ei andestata kellelegi ega midagi.
Kas tõeliselt hea ja suuremeelne inimene peaks suutma andestada mida iganes ja kellele iganes?
Esoteerikud on väitnud, et mitteandestajad saavad kurjad tõved kaela või saadavad endaga seotud lähedastele nuhtlusi. Olen ka palju kuulnud et inimesed ei peaks ennast süüdi tundma. Mitteandestamine on siis justkui selline kurjajuur, mis ei lase pahategijal rahumeeli senisel moel jätkata, vaid hoiab teda süütunde kammitsais.
Vahest üks kindlamaid testküsimusi kõige andestamisega seoses võiks olla: Kas on õige andestada täiskasvanule, kes petab, piinab ja kuritarvitab last? Demagoogiliste mõttearendustega kõige andestamisest ei saa õiglased, mõtlevad inimesed kuidagi leppida
Paljud sõltuvad, kartlikud või vähese eneseväärikusega inimesed on valmis taluma elukaaslase või mõne teise pereliikme kuitahes jõhkrat käitumist enda ja ka oma laste suhtes, kartusest elumuutuste ees või hirmust üksi mitte toime tulla. Siin on andestamist ülearu. Sel juhul inimene on nii abitu, et ta ei julge kindlameelselt vastu seista, ei julge olla leppimatu.
Andestamise teema on inimeste jaoks ikka probleemne ja oluline olnud. On loodud kõiksugust folkloori seoses eksimuste, süü ja andeksandmisega. Kes meist poleks oma kõrvaga kuulnud inimesi kooris tunnistamas, et nad on oma võlglastele kõik andeks andnud või kavatsevad seda teha…milles võib küll tõsiselt kahelda. Aga nii see on, vahel oleme valmis kinnitama mida iganes, et ainult meid endid hukka ei mõistetaks ja üleastumiste eest ei karistataks.
Andestamisest üldse on kohane rääkida juhul, kui tegu on jäänud minevikku.
Inimesed peavad teadma, et kõike siin maailmas ei saa andeks.
Süü ja süüditundmine ei ole lihtsalt liiga karmide ja julmade inimeste poolt teiste karistamiseks väljamõeldud nähtused. Inimesed on leidnud, et ühiskonnas elamiseks ja ellujäämiseks tuleb kehtestada teatavad reeglid. Neid reegleid tuleb täita ja nende mittetäitmisel peab inimene tundma end süüdi. Süütunde leevendamiseks või sellest lahtisaamiseks on inimesed õppinud kahetsema ja teistelt paluma, et neile andestataks reeglite rikkumine. Vahel rikutakse elamise reegleid sedavõrd, et peab järgnema karistus.
Miks paljud inimesed ei andesta?
Miks paljud ei palu andeks, kui on ise teinud vea?
Kas see sõltub lapsepõlves ja peres kogetust või tuleneb inimese loomusest?
Ilmselt nii ühest kui teisest.
Päritavad on närvisüsteemi omadused, millest sõltub inimese paindlikkus, emotsioonide tugevus ja püsivus.
Suutlikkus oma tegevust hinnata ja tegevuse mõju ning tagajärgi analüüsida on elu jooksul märkimisväärselt arendatav.
Oskus sõnastada teise ees oma eksimusest arusaamine ja kahetsus kuuluvad inimese sotsiaalsete vilumuste hulka, mida võib õppida veel kõrges vanuses.
Laps võib oma päritolu-peres õppida või mitte õppida eksimuste tunnistamist ja vigade kahetsemist. Aga ta võib õppida ka, et erinevalt lastest, täiskasvanud ei kahetse oma vigu kunagi ja kui laps on suureks kasvanud, võib temagi nõuda eksimuste tunnistamist teistelt ja seda ise mitte tehes näidata enda ilmeksimatust. Kui lastelt nõutakse andeksandmist ja ei lubata olla vihased, kuid samas ei andestata neile ja hoitakse neid hirmu all ning tuletatakse korduvalt meelde kunagisi pahategusid, võivad nad õppida, et mitteandestamine annab võimu teiste üle.
Andestamise aluseks on inimese otsus mitte viha pidada või viha pidamine lõpetada, mitte hukka mõista või vähemasti seda mitte välja näidata.
Andestamise võib raskeks muuta tunnete ja mõistuse konflikt. Andestada on kergem sellele, keda armastame. Inimesed võivad olla oma andestamistes ja mitte-andestamistes ettearvamatud.
Võib olla nii, et oma otsustustes peamiselt emotsioonidest lähtuv naine ei anna oma mehele iial andeks sõimu ja vägivalda, mis seostub mehe armukadedusega kuid andestab samal ajal armukesele nõudmise (suhte jätkamise tingimusena) jätkata kooselu selle vägivaldse mehega.
Vahel leitakse, et ei saa andestada seepärast, et ei usalda, s.t. et teine võib midagi taolist teha jälle või jätkuvalt. Ilmselt on andestamine kõige raskem juhtudel, kui usaldussuhe on häirunud. Naine saab kergemini andestada mehele vale otsuse jätta stabiilne töö ja jätkata firmas, kus kõik, sealhulgas palk, on ebakindlam. Raskem võib olla andestada truudusemurdmist, kuna seda käsitletakse reetmisena.
Vahel ajavad inimesed segamini andestamise ja unustamise. Kui eluga edasimineku huvides oleks oluline mingid teise teod andestada, ütlevad inimesed tihti: ma ei saa ju seda unustada. Andestamine on teadlik hoiaku, käitumise või suhtumise muutmine ja ei eelda üldse unustamist. Muidugi on andestada kergem, kui iga hetk ei ründa mõtted teise reeturlikust või häbematust käitumisest.
Kindlasti ongi teise raskete üleastumiste tegelik andestamine aega nõudev protsess. Inimene peabki läbi mõtlema, mida teise väärtegu tema ja suhete jaoks tähendas, peab toime tulema oma raskete emotsioonidega, peab selgeks saama, mis on elus, teise inimese ja suhte juures kõige olulisem ja siis saab võtta seisukoha: andestada või mitte. Kui ma olen otsustanud andestada, siis on tähtis hakata toimima selliselt, et ma saaksin andestada ja et teisele, kelle jaoks see on oluline, seda näitaksin.
Partner ei tea ju tegelikult, mida ma oma südames tunnen. Ta saab otsustada minu väljenduste ja tegevuse põhjal, kas olen andestanud.
Andeks palumise all mõistetakse tavaliselt oma vea tunnistamist, kahetsemist ja ühel või teisel kujul esitatud soovi, et teine andestaks vea või tehtud ülekohtu, lepiks ära, ei peaks viha vms.
Kui inimene mõtleb, et andestamise tingimatuks eelduseks on eksimuse tunnistamine ja kahetsemine ei saa ta andestada teisele, kui see ei tunnista eksimust ja ei väljenda kahetsust.
Kas andestamine eeldab igal juhul andeks palumist ja süü tunnistamist? Eks ikka sõltub sellest, mida mitteandestamine minu jaoks tähendab, kas asjaga mitte leppimist, või lisaks viha, vimma või muid raskeid asju, mis mu enda hinge koormavad.
Kui tahan ise oma hingerahu tagasi saada, siis selleks ei ole vaja teisele nõudmisi esitada.
Kui usun, et andestamine annab mulle endale jõudu ja aitab end paremini tunda, ongi õige andestada sõltumata sellest, kas teine oskab andeks paluda ja on küps oma tegu kahetsema..
Võib-olla inimene, kellelt andeks palumist oodatakse, ei tarvitse end hoopiski süüdlaseks pidada. Võime siit veel sammu ettepoole minna, inimene võib isegi mitte aru saada, mitte teada, et on teisele liiga teinud.
Kui ma tahan suhet hoida, kas on õige jätta teine sellesse teadmatusse? Ilmselt mitte. Vaja on rääkida, mida partneri või muu minu jaoks olulise inimese tegu mulle tähendas ja anda teisele aega seletada, kuidas tema toimunut nägi ja näeb praegu. Väga oluline on vahet teha, kas teise seletused kujutavad sisuliselt enese õigustamist, mis tähendaks, et ta võib tulevikus sama moodi toimida või ta seletab ja selgitab, kuidas ta olukorda mõistis kui midagi valesti tegi ning kuidas ta seda praegu näeb. Olen sageli kogenud, et inimesed ajavad need kaks nähtust segamini.
Andestada on lihtsam nõrgale, hädasolijale, lapsele.
Andestada on kergem leplikul ja suuremeelsel inimesel.
Andestamine on raske inimese jaoks, kes kaldub mõistmise asemel hukka mõistma.
Andestada ei taha see, kes naudib teise süüdiolekut.
Lähedastes suhetes peaks valitsema reegel, et
Enamasti siiski ei saa inimesed pikemat aega koos elada nii, et kellelegi ei tehta vahel liiga.
Pere suhetes oleks seetõttu õige paika panna heastamise reeglid, mis näevad ette, mida tuleb teha, kui reegleid on rikutud, s.t. kui kellelegi pereliikmetest on tekitatud märkimisväärset kahju:
- liigategemist tuleb tunnistada
- kahetsust ja vabandust on vaja väljendada sõnaliselt ja mittesõnaliselt
- liigategemine ei tohi jätkuda või korduda
- kahetsust ja andekspalumist ei tohiks ignoreerida.
Kas praegu ei ole nii, et inimesed kipuvad olema egoistlikult oma õiguses kinni ja ei taha andestada teistele nende eksimusi? S.t. kas andestamist on liiga vähe?
Andestust! Kas rohkem või vähem?
Arvan, et inimesel on vaja õppida,
kuidas andeks paluda ja andeks anda.
On vaja aru saada,
mida teeb nende endiga vimm, viha ja mitteleppimine.
Ja et tuleb selgeks mõelda, mida tohib andeks anda ja mida mitte.
Kas maailmas üldse, inimsuhetes üldse, on andestamisega kõik hästi?
Alati on maailma- ja inimesteparandajad soovinud, et inimesed võiksid olla paremad, õnnelikumad ja targemad, et elu üldse võiks olla parem. Ja et kui keegi on teinud midagi halvasti või valesti,siis peaks ta saama uue võimaluse.
Andeks palumine ja andestamine viitavad olukorrale, kus üks on eksinud kokkulepete või reeglite suhtes või teinud liiga ning kahetseb seda, ja teine, võttes vastu tema kahetsuse, näitab oma valmisolekut hea suhtumine taastada.
Kellel on andestust vaja?
Valuliselt vajab andestust see, kel on raske taluda tõrjutust, hülgamist või hukkamõistu tema jaoks oluliste inimeste poolt. Vahel me teeme vigu teadmatusest või hooletusest, vahel me ei tule selle peale, et meie toimimisviis võiks teisele haiget teha. See on siis nagu üks õnnetu juhus, mille peale me ootame, et ei järgneks karistus vaid andestus.
Inimeste õiglusetaju on väga erinev ja sõltub oluliselt asjaolust, kas ta ise on olnud ebaõiglane teise suhtes või on ülekohus osaks saanud talle enesele. Kuigi inimene on saanud hakkama ränkade rikkumistega teise inimese suhtes, ja teadlik oma süüst, võib ta oodata teiselt andestust.
Rasketes suhetekriisides esineb sageli olukordi, kus partnerid vastastikku keelduvad üksteisele andestamast üleastumisi, käitudes purustavalt nii partneri kui iseenda suhtes. Siin ei andestata kellelegi ega midagi.
Kas tõeliselt hea ja suuremeelne inimene peaks suutma andestada mida iganes ja kellele iganes?
Esoteerikud on väitnud, et mitteandestajad saavad kurjad tõved kaela või saadavad endaga seotud lähedastele nuhtlusi. Olen ka palju kuulnud et inimesed ei peaks ennast süüdi tundma. Mitteandestamine on siis justkui selline kurjajuur, mis ei lase pahategijal rahumeeli senisel moel jätkata, vaid hoiab teda süütunde kammitsais.
Vahest üks kindlamaid testküsimusi kõige andestamisega seoses võiks olla: Kas on õige andestada täiskasvanule, kes petab, piinab ja kuritarvitab last? Demagoogiliste mõttearendustega kõige andestamisest ei saa õiglased, mõtlevad inimesed kuidagi leppida
Paljud sõltuvad, kartlikud või vähese eneseväärikusega inimesed on valmis taluma elukaaslase või mõne teise pereliikme kuitahes jõhkrat käitumist enda ja ka oma laste suhtes, kartusest elumuutuste ees või hirmust üksi mitte toime tulla. Siin on andestamist ülearu. Sel juhul inimene on nii abitu, et ta ei julge kindlameelselt vastu seista, ei julge olla leppimatu.
Andestamise teema on inimeste jaoks ikka probleemne ja oluline olnud. On loodud kõiksugust folkloori seoses eksimuste, süü ja andeksandmisega. Kes meist poleks oma kõrvaga kuulnud inimesi kooris tunnistamas, et nad on oma võlglastele kõik andeks andnud või kavatsevad seda teha…milles võib küll tõsiselt kahelda. Aga nii see on, vahel oleme valmis kinnitama mida iganes, et ainult meid endid hukka ei mõistetaks ja üleastumiste eest ei karistataks.
Andestamisest üldse on kohane rääkida juhul, kui tegu on jäänud minevikku.
Inimesed peavad teadma, et kõike siin maailmas ei saa andeks.
Süü ja süüditundmine ei ole lihtsalt liiga karmide ja julmade inimeste poolt teiste karistamiseks väljamõeldud nähtused. Inimesed on leidnud, et ühiskonnas elamiseks ja ellujäämiseks tuleb kehtestada teatavad reeglid. Neid reegleid tuleb täita ja nende mittetäitmisel peab inimene tundma end süüdi. Süütunde leevendamiseks või sellest lahtisaamiseks on inimesed õppinud kahetsema ja teistelt paluma, et neile andestataks reeglite rikkumine. Vahel rikutakse elamise reegleid sedavõrd, et peab järgnema karistus.
Miks paljud inimesed ei andesta?
Miks paljud ei palu andeks, kui on ise teinud vea?
Kas see sõltub lapsepõlves ja peres kogetust või tuleneb inimese loomusest?
Ilmselt nii ühest kui teisest.
Päritavad on närvisüsteemi omadused, millest sõltub inimese paindlikkus, emotsioonide tugevus ja püsivus.
Suutlikkus oma tegevust hinnata ja tegevuse mõju ning tagajärgi analüüsida on elu jooksul märkimisväärselt arendatav.
Oskus sõnastada teise ees oma eksimusest arusaamine ja kahetsus kuuluvad inimese sotsiaalsete vilumuste hulka, mida võib õppida veel kõrges vanuses.
Laps võib oma päritolu-peres õppida või mitte õppida eksimuste tunnistamist ja vigade kahetsemist. Aga ta võib õppida ka, et erinevalt lastest, täiskasvanud ei kahetse oma vigu kunagi ja kui laps on suureks kasvanud, võib temagi nõuda eksimuste tunnistamist teistelt ja seda ise mitte tehes näidata enda ilmeksimatust. Kui lastelt nõutakse andeksandmist ja ei lubata olla vihased, kuid samas ei andestata neile ja hoitakse neid hirmu all ning tuletatakse korduvalt meelde kunagisi pahategusid, võivad nad õppida, et mitteandestamine annab võimu teiste üle.
Andestamise aluseks on inimese otsus mitte viha pidada või viha pidamine lõpetada, mitte hukka mõista või vähemasti seda mitte välja näidata.
Andestamise võib raskeks muuta tunnete ja mõistuse konflikt. Andestada on kergem sellele, keda armastame. Inimesed võivad olla oma andestamistes ja mitte-andestamistes ettearvamatud.
Võib olla nii, et oma otsustustes peamiselt emotsioonidest lähtuv naine ei anna oma mehele iial andeks sõimu ja vägivalda, mis seostub mehe armukadedusega kuid andestab samal ajal armukesele nõudmise (suhte jätkamise tingimusena) jätkata kooselu selle vägivaldse mehega.
Vahel leitakse, et ei saa andestada seepärast, et ei usalda, s.t. et teine võib midagi taolist teha jälle või jätkuvalt. Ilmselt on andestamine kõige raskem juhtudel, kui usaldussuhe on häirunud. Naine saab kergemini andestada mehele vale otsuse jätta stabiilne töö ja jätkata firmas, kus kõik, sealhulgas palk, on ebakindlam. Raskem võib olla andestada truudusemurdmist, kuna seda käsitletakse reetmisena.
Vahel ajavad inimesed segamini andestamise ja unustamise. Kui eluga edasimineku huvides oleks oluline mingid teise teod andestada, ütlevad inimesed tihti: ma ei saa ju seda unustada. Andestamine on teadlik hoiaku, käitumise või suhtumise muutmine ja ei eelda üldse unustamist. Muidugi on andestada kergem, kui iga hetk ei ründa mõtted teise reeturlikust või häbematust käitumisest.
Kindlasti ongi teise raskete üleastumiste tegelik andestamine aega nõudev protsess. Inimene peabki läbi mõtlema, mida teise väärtegu tema ja suhete jaoks tähendas, peab toime tulema oma raskete emotsioonidega, peab selgeks saama, mis on elus, teise inimese ja suhte juures kõige olulisem ja siis saab võtta seisukoha: andestada või mitte. Kui ma olen otsustanud andestada, siis on tähtis hakata toimima selliselt, et ma saaksin andestada ja et teisele, kelle jaoks see on oluline, seda näitaksin.
Partner ei tea ju tegelikult, mida ma oma südames tunnen. Ta saab otsustada minu väljenduste ja tegevuse põhjal, kas olen andestanud.
Andeks palumise all mõistetakse tavaliselt oma vea tunnistamist, kahetsemist ja ühel või teisel kujul esitatud soovi, et teine andestaks vea või tehtud ülekohtu, lepiks ära, ei peaks viha vms.
Kui inimene mõtleb, et andestamise tingimatuks eelduseks on eksimuse tunnistamine ja kahetsemine ei saa ta andestada teisele, kui see ei tunnista eksimust ja ei väljenda kahetsust.
Kas andestamine eeldab igal juhul andeks palumist ja süü tunnistamist? Eks ikka sõltub sellest, mida mitteandestamine minu jaoks tähendab, kas asjaga mitte leppimist, või lisaks viha, vimma või muid raskeid asju, mis mu enda hinge koormavad.
Kui tahan ise oma hingerahu tagasi saada, siis selleks ei ole vaja teisele nõudmisi esitada.
Kui usun, et andestamine annab mulle endale jõudu ja aitab end paremini tunda, ongi õige andestada sõltumata sellest, kas teine oskab andeks paluda ja on küps oma tegu kahetsema..
Võib-olla inimene, kellelt andeks palumist oodatakse, ei tarvitse end hoopiski süüdlaseks pidada. Võime siit veel sammu ettepoole minna, inimene võib isegi mitte aru saada, mitte teada, et on teisele liiga teinud.
Kui ma tahan suhet hoida, kas on õige jätta teine sellesse teadmatusse? Ilmselt mitte. Vaja on rääkida, mida partneri või muu minu jaoks olulise inimese tegu mulle tähendas ja anda teisele aega seletada, kuidas tema toimunut nägi ja näeb praegu. Väga oluline on vahet teha, kas teise seletused kujutavad sisuliselt enese õigustamist, mis tähendaks, et ta võib tulevikus sama moodi toimida või ta seletab ja selgitab, kuidas ta olukorda mõistis kui midagi valesti tegi ning kuidas ta seda praegu näeb. Olen sageli kogenud, et inimesed ajavad need kaks nähtust segamini.
Andestada on lihtsam nõrgale, hädasolijale, lapsele.
Andestada on kergem leplikul ja suuremeelsel inimesel.
Andestamine on raske inimese jaoks, kes kaldub mõistmise asemel hukka mõistma.
Andestada ei taha see, kes naudib teise süüdiolekut.
Lähedastes suhetes peaks valitsema reegel, et
- inimesed hoiavad üksteist ja ei tee üksteisele haiget,
- peavad kinni antud lubadustest ja kokkulepetest
- jagavad õiglaselt kohustusi ja vastutust(et valitseks saamise ja andmise tasakaal.)
- keegi pereliikmetest ei peaks pere enda õiglusepõhimõtete raames ja võimalusi silmas pidades pikemat aega millestki ilma jääma
Enamasti siiski ei saa inimesed pikemat aega koos elada nii, et kellelegi ei tehta vahel liiga.
Pere suhetes oleks seetõttu õige paika panna heastamise reeglid, mis näevad ette, mida tuleb teha, kui reegleid on rikutud, s.t. kui kellelegi pereliikmetest on tekitatud märkimisväärset kahju:
- liigategemist tuleb tunnistada
- kahetsust ja vabandust on vaja väljendada sõnaliselt ja mittesõnaliselt
- liigategemine ei tohi jätkuda või korduda
- kahetsust ja andekspalumist ei tohiks ignoreerida.
