Pere- ja paariteraapia
vt. Facebook OÜ Insait Armastuse hoidmine (Peresaade dets 2017)
vt. ka Kodulehe lõpus Artiklite osa
Kõik me oleme ühel või teisel viisil seotud perekonnaga, kes rohkem päritoluperega, kes enda loodud perega. Kõik inimesed kannavad endas oma päritolupere kogemusi. Sageli ei ole me, tõsi küll, teadlikud sellest, kuivõrd suur osa on olnud meie päritoluperel selles,
Hoolimata kõige ilusamatest unistustest ja parematest kavatsustest võib pere kokku puutuda tõsiste ja raskete probleemidega, koguni kriisidega, mis võivad jätta sügavaid jälgi kõigile pereliikmetele.
Elu ei peagi kerge olema. Inimeseks saamine ja küpsemine käib ikka mingite ülesannete lahendamise kaudu, uutes olukordades lahenduste otsimise ja leidmise kaudu.
Perekond on inimeste ühendus, milles leiavad aset pidevad vastastikused mõjutused.
Pereteraapia on üks psühhoteraapia vorme, see on meetod, mille toetusel raskete ja/või keeruliste olukordadega silmitsi seisev pere saab leevendada pingeid, parandada vastastikust mõistmist, leida uusi, teisi lahendusi, mis saavad aidata kõigil pereliikmetel ennast ja üksteist enam aktsepteerida, elada üldse täisväärtuslikumat elu. Pereteraapiast võib olla abi nii pere mistahes kriiside, mõne pereliikme tervise- või käitumishäire, puude, töövõime kaotuse, suurte elumuutuste jm. korral.
Paariteraapia on eelkõige paarisuhtega tegelev psühhoteraapia, milles olulisel kohal partnerite seksuaalsuhe (vt. seksoloogia osa)
Paariteraapias keskendume
Paariterapeut saab seanssidel aidata partneritel läbi teha vastastikust mõistmist edendavaid tehnikaid
Lapse arengule heaks keskkonnaks on peetud harmoonilist ja pingevaba kahe vanemaga perekonda, kus:
Paljud meie pered ei ole enam ammu kahe vanemaga pered. Paljud lapsed kasvavad peres, kus üks vanematest ei ole lapse bioloogiline vanem.
Pereteraapia käsitluses on lapse pereks lähedased inimesed, kes teda kasvatavad, temast hoolivad, teda toetavad, sõltumata sellest, kas iga päev koos ja ühe katuse all elatakse.
Tähtsamad kui abikaasade mitmekümneaastane kooselu ja registreeritud abielu on mõned üldised
peresuhte kohta käivad põhimõtted, mida võiks kokku võtta järgnevalt:
vt. ka Kodulehe lõpus Artiklite osa
Kõik me oleme ühel või teisel viisil seotud perekonnaga, kes rohkem päritoluperega, kes enda loodud perega. Kõik inimesed kannavad endas oma päritolupere kogemusi. Sageli ei ole me, tõsi küll, teadlikud sellest, kuivõrd suur osa on olnud meie päritoluperel selles,
- et me nii või teisiti mõtleme iseendast, teistest inimestest ja maailmast üldse;
- kuidas on kujunenud meie uskumused elu, s.h. eluraskuste ja eluväärtuste kohta?
- miks mõned meist lasevad rohkem asjadel juhtuda ja jäävad rohkem elu pealtvaatajateks või iseenda elu loo suhtes osatäitjaks ja mitte niivõrd autoriks?
- miks mõned meist võtavad nii palju vastutust kõige eest siin elus, et nad väsivad sageli ja varakult, kuna seavad endale nii suuri nõudmisi, et selliseid ei suudaks keegi täita?
Hoolimata kõige ilusamatest unistustest ja parematest kavatsustest võib pere kokku puutuda tõsiste ja raskete probleemidega, koguni kriisidega, mis võivad jätta sügavaid jälgi kõigile pereliikmetele.
Elu ei peagi kerge olema. Inimeseks saamine ja küpsemine käib ikka mingite ülesannete lahendamise kaudu, uutes olukordades lahenduste otsimise ja leidmise kaudu.
Perekond on inimeste ühendus, milles leiavad aset pidevad vastastikused mõjutused.
- Ühe pikemat aega kestnud, lahendamata või mittelahenduva probleemi ümber kujunevad teised, mis raskendavad olukorraga toimetulekut.
- Ühe probleemi lahendamisel võime takerduda järgmisesse, mis võib olla raskem.
- Seetõttu võib perekond isegi karta oma raskete teemadega tegelemist.
- Paljud inimesed kardavad üldse erinevail põhjustel asjade klaarimisi või konflikte
- Lahenduseta arusaamatuste ja vastuolude tõttu hakatakse eemalduma üksteisest ja kaotatakse seetõttu armastust ja hoolimist pakkuda võiv suhe.
Pereteraapia on üks psühhoteraapia vorme, see on meetod, mille toetusel raskete ja/või keeruliste olukordadega silmitsi seisev pere saab leevendada pingeid, parandada vastastikust mõistmist, leida uusi, teisi lahendusi, mis saavad aidata kõigil pereliikmetel ennast ja üksteist enam aktsepteerida, elada üldse täisväärtuslikumat elu. Pereteraapiast võib olla abi nii pere mistahes kriiside, mõne pereliikme tervise- või käitumishäire, puude, töövõime kaotuse, suurte elumuutuste jm. korral.
Paariteraapia on eelkõige paarisuhtega tegelev psühhoteraapia, milles olulisel kohal partnerite seksuaalsuhe (vt. seksoloogia osa)
Paariteraapias keskendume
- võimalikele häiretele ja ebakõladele
- emotsionaalse intelligentsuse, sh. enese ja partneri tunnete mõistmisele, oma tunnetega toimetulekule,
- empaatia arendamisele, suhte rikastamisele,
- arengut pärssivate nähtuste/ilmingute läbitöötamisele eesmärgiga need kontrolli alla saada
Paariterapeut saab seanssidel aidata partneritel läbi teha vastastikust mõistmist edendavaid tehnikaid
Lapse arengule heaks keskkonnaks on peetud harmoonilist ja pingevaba kahe vanemaga perekonda, kus:
- Vanemad täidavad oma vanemate-ülesandeid ja jätavad lastele võimaluse lapse kombel elada – aega ja kohta mänguks ning enesega olekuks ja suhtlemiseks.
- Ei koorma lapsi kohustuste ja muredega, mis ei vasta lapse eale, mida laps ei suuda kanda
- Vanemad, lahendades ise konstruktiivselt probleeme ja otsides asjades positiivset osa, õpetavad sellise toimimise kaudu lastele eluga toimetuleku viise.
- Vanemad abistavad lapsi igal juhul selles, millega lapsed toime ei tule ning annavad lastele võimaluse ise teha kõike, millega nad toime tulevad. Pakuvad lastele emotsionaalset tuge, kui lapsed on sattunud raskustesse ning ei ähvarda neid kunagi hülgamisega.
- Kasutavad raskete üleastumiste puhul meetmeid, mis mõjuvad karistusena (piirangud, lapse ajutine ilmajätmine tema poolt soovitust) kuid samas ei jäta last ilma tundest, et nad kõigest hoolimata teda armastavad.
- Lapsi ei tohi kunagi karistada nende eksimuste pärast, s.t. kui lapsed teevad kogemata vigu või ei ole veel õppinud olema piisavalt täpsed või osavad milleski
Paljud meie pered ei ole enam ammu kahe vanemaga pered. Paljud lapsed kasvavad peres, kus üks vanematest ei ole lapse bioloogiline vanem.
Pereteraapia käsitluses on lapse pereks lähedased inimesed, kes teda kasvatavad, temast hoolivad, teda toetavad, sõltumata sellest, kas iga päev koos ja ühe katuse all elatakse.
Tähtsamad kui abikaasade mitmekümneaastane kooselu ja registreeritud abielu on mõned üldised
peresuhte kohta käivad põhimõtted, mida võiks kokku võtta järgnevalt:
- Igal inimesel on õigus oma tunnetele ja mõtetele
- Ükski inimene ei saa täiesti ja lõpuni mõista teist inimest
- Inimesed, ka väga lähedased ja kokkukuuluvad peaksid selgelt vahet tegema, kus lõpen mina ja algab teine inimene kõigi oma tunnete, soovide ja arusaamadega. Inimesed pigem ei tunne samal ajal samu tundeid ja ei taha samu asju
- Nii, nagu sinul on omadusi, mida ei saa ja võib-olla ei tohigi muuta, on sama sinu partneriga/lapsega
- Rasketes olukordades eriti on tähtis kaitsta ennast lähedaste inimeste raskete tunnete, nende ülevõtmise eest. Kes toob pere madalseisust välja, kui mees võtab üle naise masenduse? Kas lapsed? Kui vähegi võimalik, ei tohiks neile panna sellist koormust
- Heaks toetajaks saab olla pigem rahulik kaaslane
- Oma tundeid tuleb väljendada, aga mitte teisele tahtlikult haiget tehes
- Raskeid tundeid endasse kogudes laseme tekkida vimmal, mis halvab kontakti
- Viha, ei enda ega teise oma, ei ole alati ohtlik. Viha ei ole halvem tunne kui kõik teised.
- Kindlasti on vaja õppida oma vihas piiri pidama ja viha väljendama nii, et see ei oleks purustav kaaslasele ja suhtele
- Kurbus on normaalne reaktsioon kaotuse ja pettumuse puhul
- Süüdistamine ja süü otsimine peaksid üldiselt pere käitumisrepertuaarist puuduma. Probleemide lahendamiseks on vaja mõista nende põhjusi ja otsida lahendusi
- Empaatia ja haletsemine on kaks ise asja. Haletsemine võib alandada. Empaatia aitab mõista ja toetada.
