Võitlusest abielus

Võitlusest ja võimuvõitlusest kooselu-suhetes 
 
Paljud inimesed satuvad psühhoterapeudi vaatevälja kodusõjast kurnatutena. Vahel on sõdimise initsiaatoriks ja sõja elushoidjaks partner või mõni teine pereliige, vahel vastuvõtule pöördunu ise. Ega see võitlus muud olegi kui jõuline tegutsemine millegi/kellegi saavutamiseks ehk poolt või vastu. Mingist piirist saab jõulisest tegutsemisest ehk võitlusest agressioon.
Mõnes inimeses on agressiivsust nii palju, et talle ei olegi eriti tähtis, mille poolt või (enamasti küll pigem) vastu võidelda. Ikka leiab millegi, mis näib vale või halb, kellegi, kes on selle põhjustanud…. 
Mõned inimesed ei sõdi üldse, mitte kunagi, mitte millegi vastu ega eest. Nendega on teistel lihtne hakkama saada. Nende allutamisekski ei ole üldse vaja võidelda. Nad võivad aga saada märkimisväärselt traumeeritud nähes liiga lähedalt jõudukoguvaid pingeid ja plahvatusi.
 
Kui ühed peavad sõda ja teised sõdivad esimeste vastu, siis tundub olevat selge, et esimesed on halvad ja teised head.
 
Väga jõuline tegutsemine sõdijate ja sõja vastu võib ka sõja mõõdu välja anda.
Kuidas on sõja ja rahuga abielus ja partnerisuhetes üldse? Kui kurnavad lahingud on kestnud pikka aega, siis ei saa siin sageli ka osalised ise aru, kes on sõdija, kes rahuvõitleja või üldiselt rahumeelne, kes on milles süüdi.
 
Kas võitlemised abielusuhetes on igal juhul kurjast?
Ühe teooria järgi kuulub võimuvõitlus paarisuhte algperioodi normaalsete nähtuste hulka. Leitakse, et võimusuhted tuleb nagunii paika panna, siis on rollid selgemad, vastutus jaotatud ja võib hakata normaalselt koostööd tegema. 
Enamasti alustavad inimesed lähedaste partnerisuhete loomist eas, mil nad ei tarvitse olla veel võimelised heaks koostööks ja küpseks armastuseks. Kui inimese käitumist juhib vähene usk iseendasse, ja vajadus ennast kõiges tõestada, siis tundub tähtis iga võit, mis aitaks enesekindlust toetada. Põhjust võitlemiseks küllaga. Vanusega edeneb emotsionaalne küpsus kuid hakkab nõrgenema kohanemisvõime. Siin tekivad pinged mitte üleoleku-soovist vaid suutmatusest aktsepteerida teistsugust, erinevat.
Rahulolematuse, seega ka konflikti ja võimaliku võitluse allikaks võib tegelikult olla mistahes: teatud omadused, millega on raske leppida, sõlmitud või mittesõlmitud (ehk ühepoolsete) kokkulepete mittejärgimine, otsustamine või mitteotsustamine, võimu kasutamine vales kohas või valel viisil jmt. Olulist rolli võivad mängida ka teise arvatav suhtumine või suhtumise muutumine, mida oletatakse teise käitumisest. Rahulolematuse baasil võivad vallanduda konfliktid, mille intensiivsus ja kulg võivad olla väga erinevad. 
 
Suhet ei lõhu konflikt, vaid teatud viisid konfliktiga ümber käia
Abielusuhete uurijad on leidnud, et konfliktid iseenesest ei ohusta abielu püsimajäämist. Teistest tõenäolisemalt lähevad lahku nn. konfliktsed paarid. Siin süüdistatakse pidevalt, "loetakse partneri mõtteid", asutakse pidevas kaitses. Väljendatakse palju negatiivseid ja vähe positiivseid emotsioone. Tavaline suhtemuster on siin ründamine-tagasitõmbumine. Ei tehta vähimatki katset konflikte lahendada. 
Lahku lähevad ka paljud praktiliselt mitte-tülitsevad nn. eemalduvad partnerid, kes ei oska konflikte lahendada. Aeg- ajalt siin küll süüdistatakse üksteist ja tullakse lagedale oletustega üksteise mõtete-tunnete kohta, kuid üldiselt pigem eelistatakse ohutut kaugust ja tõmbutakse üksteisest eemale.
Samas, pikemat aega koos elavate, s.t. stabiilsete paaride puhul esineb kolme tüüpi konfliktikäitumist. Ühed paarid on tõesti konflikti-vältijad. Need on inimesed, kes väldivad igasuguseid konflikte ja ei oska nendega lihtsalt ümber käia. Nad võivad küll oma eriarvamustega lagedale tulla, aga ei veena üksteist ega tee kompromisse. Konfliktidega seotud arutelud kulgevad vähe-emotsionaalselt.
Teine tüüp häid kooselajaid, nimetame neid valikuliselt konflikteeruvateks, on oma emotsioonides üldiselt mõõdukad. Nad väldivad konflikte teatud kriitilistes, kõige olulisemates eluvaldkondades. Vähem tundlikel aladel tullakse välja eriarvamustega ja üritatakse konflikte lahendada üksteist kuulates, üksteise seisukohti mõista püüdes ning üksteist veendes.
Kolmas tüüp, vabalt konflikteeruvad paarid, kalduvad paljudel teemadel sisulistesse vaidlustesse. Nad vaidlevad üldse palju ja üritavad üksteist veenda. Nende suhetes on palju tugevaid positiivseid ja negatiivseid emotsioone. 
Võib-olla ei mõista seda päris hästi inimesed, kes austavad traditsioonilisi ettekujutusi abielust, aga need vabalt konflikteeruvad inimesed püsivad koos sellele vaatamata, et nad peavad isiklikke eesmärke pere omadest tähtsamaks, eelistavad kodus paikneda üksteisest eraldi ja elavad üsna kaootiliselt.
 
Ühe konfliktikäsitluse järgi on inimeste toimimisviise konfliktiolukorras nimetatud loomade järgi hai, kaisukaru, rebase, kilpkonna, ja öökulli tüüpi tegutsemiseks.
Tõeliseks võitluseks kujunevad konfliktid "haide" osalusel.
Hai-tüüpi inimesele on peamine tema eesmärgi saavutamine, kasvõi suhte arvelt. 
Kui kooselus mõlema partneri jaoks on tähtsam eesmärk, kui teineteise ja suhte hoidmine, siis ellujäämise huvides …annaks jumal neile rohkem ühiseid eesmärke.
Haipaar võitleb abielus ja jätkab pärast abielu. Laste vaimse tervise huvides oleks õige selliste vanemate lapsed paigutada turvakodudesse perioodideks, mil vanemad oma võitlustes eriti hoogu lähevad.
Kaisukarud, kes kõige tähtsamaks peavad suhteid, on nõus loobuma oma headest ideedest. Vahel saavad nad selliste loobumiste eest kuhjaga tasutud. Kriitiliseks võib kujuneda nende olukord juhul, kui partner ei hinda toodud ohvreid ja loobumisi ning ei vasta armastusega.
Rebased lähevad kompromissidele, nende hundid on söönud ja lambad alles. 
Nad on nii osavad, et leiavad keskteid ja kui võitlevad, siis ehk selleks, et elule vürtsi lisada.
Kilpkonnad tõmbuvad tagasi oma kilbi alla ja loobuvad kõigest, sest nad ei ole suutelised jõuliselt tegutsema, aga võib olla ei tundu neile paljud asjad lihtsalt olulised. Kui kilpkonna-tüüpi inimene on paarisuhtesse sattunud, siis tema elu kulgeb küll teise kirjutatud stsenaariumide järgi. Kahe kilpkonna kooselu peaks olema see konflikti-vältijate või halvemal juhul eemaldujate variant.
Kõige konstruktiivsem ja koostöövalmim tüüp on siis öökull. Teise kuulamine ja tema seisukohtade aktsepteerimine, asjaolude arutamine ja põhjendamine kuuluvad tema konfliktikäitumise repertuaari. 
Võib öelda, et ei ole õige lihtsalt konflikte ja abikaasade-vahelist võimuvõitlust ühte patta panna. 
Nii ongi, et teatud inimesed käivad konfliktidega ümber nii, et see ei võta võimuvõitluse kuju. Kuigi kumbki võib olla tuliselt oma seisukohtade eest väljas, ei töötata teineteise vastu, teineteist kahjustades. Püütakse leida paremaid lahendusi kerkinud probleemidele ning oma vajaduste rahuldamise kõrval ei unustata partneri huve. Kui näiteks mõnes asjas jääb õigus naise poolele, siis ta ise tunneb ära, et mõnes teises küsimuses on tema kord taanduda ja lasta teisel võita. 
Purustava võimuvõitluse tähenduse omandavad lõppematud ja korduvad konfliktid, mille puhul tähtsam tundub võitlus ise kui lahenduste leidmine, kus üks püüab teist halvustada ja kahjustada.
Võib juhtuda, et muidu koostöösuutlik inimene kaotab korduvate läbikukkumiste või tõsisemate ebaõnnestumiste tagajärjel ajutiselt senise koostöövõime olles liiga haavatav kriitika suhtes, mitte suutes süveneda teise seletustesse, ärritudes kergesti, kartes, et teda ja tema arvamusi ei võeta tõsiselt.
Psüühilise tasakaalu taastumisel taastub ka konstruktiivsus ja koostöösuutlikkus.
 
*
 Laste eest ei tule varjata mistahes konflikti ja igal juhul. Lapsed võiksid just vanematekodus õppida vastuolude asjalikku ületamist, koostööd, oma õiguste eest seismist nii, et teiste huvisid jalge alla ei talla.
 
Osad inimesed ei võitle kunagi, sest et ei oska või kardavad igasugust konflikti või kaotust. Nad võivad ilma jääda kõige olulisemast, oma minast.  Võitlusvõimetuks tuleks muuta vaenlane. Koostööpartneri jõuvarusid oleks õige toetada.