Ta meeldib mulle niiväga, et tahaksin ta teha kellekski teiseks
Ta meeldib mulle niiväga, et tahaksin ta teha kelleksi teiseks
Üks mees, kes oli õppinud olukordi huumoriga käsitlema, leidis, et tema naine on nagu Felixi ketschup, mille tunnuslause olla, et muudab hea paremaks. Nimelt leidis tema abikaasa kunagi, et oli endale saanud maailma parima mehe. Nüüd aga juba pikemat aega teeb etteheiteid ja nõuab ja süüdistab. Ühesõnaga maailma parimast mehest tuleks siiski teha veel parem. Mees enda arvates ei ole vahepeal sugugi halvaks läinud, arvab, et on pigem arusaajamaks ja koduhoidjamaks muutunud, seega ise ja omal soovil niigi paremaks saanud.
Siin justkui oleks loogikaga midagi paigast ära. Armastusest nimelt ei olevat kohane loogikat otsida. Kui teise inimese ümberkasvatamine põhineb sellisel loogikast rikkumata armastusel, siis küllap on siingi arusaamise üritamine üks mõttetu ajaraisk.
Olen märganud, et paljud partneri suhtes kriitikat väljendavad inimesed ei ole sageli eriti teadlikud oma tegevusest (selle tähendusest) ja võivad sattuda segadusse, kui neilt küsida, kas nad tahavad oma partnerit muuta, ja milliseks muuta ning erinevad inimesed võivad sama tegevuse puhul juhinduda üsna erinevaist ideedest või ettekujutustest.
Kellel on raske jätta teist inimest selliseks nagu see on:
- inimestel, kes arvavad, et asju saab teha ainult ühel õigel viisil, ja mulle ainukesena on langenud osaks seda õiget viisi vallata
- inimestel, kel on endast erinevat raske aktsepteerida, taluda.
Paljudes paarisuhetes kujuneb niisugune paradoksaalne olukord, et omavahel abielluvad väga erinevad inimesed, kes on võlutud just sellest erinevast teises. Kuid aja jooksul võib selguda, et erinevat on nii palju, et sellega leppimine või kohanemine võtab ülemäära palju energiat. - neil, kes üldse iga hinna eest tahavad sekkuda teiste ellu, korraldada teiste asju (s.o. ülemäärase kontrolli-vajadusega inimene)
- neil, kes nõuavad teistelt täiuslikkust.
See loetelu ei ole kaugeltki ammendav ning ei ole mõeldud testina. Võin küll öelda, et kaks viimatimärgitut kipuvad oma pedagoogilistes pürgimustes eriti aktiveeruma armunud olekus.
Viimastel aastatel on tõenäoliselt paljud meie inimesed mitmesugustes arenguteraapia gruppides või populaarseid eneseabi raamatuid lugedes puutunud kokku perfektsionismi mõistega
Perfektsionismi all mõistame tavaliselt inimese omadust püüda täiuslikkuse poole, olla nii hea kui võimalik ja veel enamgi. Paljud perfektsionistid ei piirdu ainult endalt parima nõudmisega, vaid nõuavad seda ka teistelt ning kõigelt ja kõigilt endaga seonduvalt. Nad võivad olla väga kriitilised, õnnetud või pettunud, kui teised lepivad vähesemaga või lihtsalt ei suuda olla "kõige-kõige". Nad tahaksid muuta parimast paremaks kõik, mis (kes) neile kuulub või keda nad arvavad endale kuuluvat. Sellise täiuslikkust taotleva inimese loogika lonkab täie(us)likult, kui ta enda või oma lähedaste kohta mõtleb viisil, "kui ei ole täiuslik, siis ei ole midagi väärt".
Tervele inimesele on maast madalast omane püüd ennast realiseerida, midagi ära teha, kuhugi välja jõuda. See on üldiselt hästi terve ja normaalne arengutung. Soodsas keskkonnas kasvanud inimene õpib ära tundma, mida on vaja ära teha ja kus tuleks ennast tagasi hoida, mida üldse annab ära teha ja mispuhul tegutsemine kujuneks pigem viljatuks või kutsuks esile teiste inimeste rahulolematuse. Teistelt saadava tagasiside ja teiste inimeste reaktsioonide kaudu saame me teada, kas meie käitumine teiste suhtes on soovitav või ei, kus on piirid, mida ei tohiks ületada.
Teise täiskasvanud inimese ümberkasvatamine ei õnnestu enamasti ja võib temas tekitada mitmesuguseid negatiivseid tundeid. Nii juhtubki, et selles eneserealiseerimise valdkonnas, mis sisuliselt seisneb teiste muutmises, võidakse saada kibedaid kogemusi.
Aga…
Kui inimene toimib selliselt, et teeb kahju endale ja oma lähedastele, teeb midagi, mis teda ta tähtsatest eesmärkidest kaugendab ja parimad põhimõtted kehtetuks muudab, siis on hoolivatel lähedastel raske vaikides kõrvalt vaadata.. Siis on loomulik, et teda püütakse mõjutada ja veenda, et püütakse saavutada kokkuleppeid, mis toetaksid tervet ja aitaksid ära hoida kahjustavat käitumist.
Nii võidakse kokku leppida, et kui inimene millegagi liiale minema kipub, siis partner tuletab talle meelde, või annab märku, et siin on nüüd see koht, kus on oht piiri ületada . Näiteks mees palub naiselt, et hoia mind tagasi, kui ma ülemuse naise suhtes liiga kriitiliseks muutun ja abikaasa nõustub seda tegema.
Olen kuulnud kuidas inimesed väljendavad elukaaslasele tänulikkust selle eest, et teine on aidanud elada õigemini ja eesmärgipärasemalt. On päris loomulik, et perena koos elavad inimesed toetavad üksteist ja aitavad nõrkadest kohtadest üle saada.. Me inimesed mõjutame üksteist vastastikku nii või teisiti.
Võib juhtuda, et partneri suhtes sageli rahulolematust väljendav inimene on rahulolematu kõige suhtes, mida teine teeb ja sõltumata sellest, kuidas teeb. Et tal tegelikult ei ole mõttes midagi muuta ja ta ei paneks tähelegi, kui miski on muutunud. Niisugune toriseja ei tarvitse olla pahatahtlik. Võib-olla on ta tegelikult rahulolematu iseendaga ja eluga üldse ning elab seda õnnetust selliselt välja.
Pereterapeudid puutuvad sageli kokku olukorraga, kus partnerid ei tunneta tegelikke probleeme või ei suuda neid mingil põhjused lahendada ja "tõstatavad siis neid probleeme", millele jõud peale hakkab. Määramatu rahulolematus samas süveneb ning kuhjub ja järjest uusi "jõukohaseid probleeme" kaevatakse välja, s.h. leitakse üha enam ja uusi vigu elukaaslases.
On tõsine risk, et partner väsib ja tüdineb sagedasest kriitikast. Et ta ei mõista teise kõige paremaid kavatsusi "muuta hea paremaks" vaid temas süveneb tunne, et ta on ebasoovitav ja ta hakkab eelistama neid inimesi, kes tema suhtes häid mõtteid ja tundeid väljendavad.
Vahel pöördutakse pereterapeudi poole vähem või rohkem läbipaistva ettepanekuga elukaaslast õpetada, teha talle selgeks, mismoodi tuleb elada.
Pereterapeut ei saa endale kunagi võtta õigust rünnata inimesi ja sundida neid saama teistsugusteks.
Terapeut saab aidata inimestel muuta suhteid ja käitumisviise, kui senine elamise viis teeb neile haiget või kahjustab ja kui inimesed lepivad terapeudiga kokku, et see toetab nende püüdlusi oma elu paremaks muuta. Terapeut alustab koos paariga nende suhte uurimisest ja esitab palju küsimusi, millele vastates partnerid saavad selgemaks, mis nende elus on toimunud ja milline tähendus on mingitel sündmustel suhte senises arengus.
Kui märkan, et olen oma elukaaslase suhtes sageli rahulolematu või kriitiline, kipun teda ülemäära parandama, suunama, õpetama jne siis oleks õige
- Endalt küsida, kas ma suudan armastada oma partnerit sellisena ja selle pärast, kes ta on, kas mulle läheb korda, mida tema tahab või ei hooli ma tema tunnetest ja soovidest ning näen temas peamiselt materjali, millest oma näo ja käe järgi midagi teha.
- Lähemalt uurida, millistes olukordades seda rahulolematust eriti ette tuleb.
- Hinnata, kas selle kriitika ja õpetamise tulemusena midagi muutub. Kui ma mitmel korral olen õpetussõnadega välja tulnud, kas asjad on liikunud mulle soovitavas suunas ja kas meie suhe üldse on paranenud ?
- Kas ma üldse tahan, et sellest miski muutuks võib-olla olen laste kasvatamisest nii hoogu läinud, et arvan õigeks oma õrna karmi kätt ka mehe peal realiseerida.
- Kas ma tulen ikka välja selle probleemiga, mis minu jaoks tõesti tähtis on? Mida ma tegelikult tahan?
- Mis ma siis teen, kui mu partner hakkab käituma mulle enam soovitaval viisil? Kas oleksin sel juhul õnnelikum või leiaksin järgmise põhjuse?
- Kas midagi võiks minna päris halvasti, kui loobun teist kritiseerimast? Kui ma mõnel korral olen jätnud süüdistuse esitamata, mis siis juhtub?
- Kas ma saan hoida end tagasi õpetamast/etteheiteid tegemast?
- Kui keegi kolmas isik ahistaks selliselt minu kõige paremat sõpra, siis millist nõu ma sõbrale annaksin?
Oletame, et asja lähemal vaatlemisel jõuan kokkuvõtteni, et aastatepikkused katsetused teist ümber kasvatada, paremaks teha, ei ole kandnud vilja. Siit edasiminekuks on mitmeid teid. Võib-olla kuulutan end avalikult abielukooli läbikukkunud õpetajaks ja lasen end vallandada. Kui on kindel, et partner tuleb maksku mis maksab ümber kasvatada, võiksin lasta enda asemele kellegi, kes võimekam pedagoog.
On täiesti mõeldav, et ma ei lähe siiski veel abielust päriselt minema, vaid palun end uude ametisse võtta, võrdse koostöö-partneri ametikohale.Võimalik, et selline uus suhe saab rajaneda tingimusel hakata oma partnerit armastama sellisena nagu ta on.
