Seksuaalsuhte teraapia
Seksuaalsuhte teraapia põhineb kliinilisel seksoloogial ja paariteraapial
Seksoloogia on valdkond, mis kujunenud erinevate inimese seksuaalsusega ja seksuaalsuse/seksuaalelu häiretega tegelevate erialade baasil. Ja seksoloogidena töötavad erinevate erialade spetsialistid: peamiselt arstid (androloogid, günekoloogid, psühhiaatrid jt.) ja psühholoogid.
Suur osa probleemidest ja häiretest, mis inimese seksuaalsuse ja seksuaalelu puhul võivad kujuneda, on põhjustatud
- mingitest kehalistest häiretest või iseärasustest
- psüühilistest teguritest,
- või, üsna sageli neist mõlemast ja nende vastastikusest koostoimest.
Viimase aja uurimused näitavad, et tundlikuma psüühikaga inimeste seks on haavatavam. Ammu on selge, et mehe ja naise seksuaalsuses on nii palju erinevat, et kergesti kipuvad kujunema arusaamatused seksuaalpartnerite vahel, eriti pärast armumisseisundi taandumist.
Paariterapeudina ja seksoloogina tegelen mina peamiselt seksuaalsuhte häiretega, aga kindlasti võib minu vastuvõtule pöörduda ka seksuaalsust puudutavate muude probleemide ja häiretega.
Olulisel kohal paljude naiste jaoks on valusa seksi teema - st. valulikkus suguelundite piirkonnas, mistõttu seksi võib hakata kartma naine, kes on tundnut tugevat soovi seksuaalse läheduse järele. Valuilmingute põhjused võivad olla erinevad.
Hea uudis on see, et mitmesugused psühholoogilised tehnikad saavad aidata leevendada valulikkust ja taastada iha, kui see on oluliselt alanenud valu tõttu.
Teen koostööd androloogide, günekoloogide, psühhiaatrite jt. arstidega.
Suur osa seksuaalsuhte häiretest on seotud suguiha langusega.
Kas keha saab uuesti õppida igatsema armastatud inimese puudutusi, kui mingil põhjusel on partnerid üksteisest seksuaalselt eemaldunud?
Paljud arvavad, et see ei ole võimalik ja ei püüagi teda õpetada. Kaotuste kriisid (olulise inimese surma, tervise häirumise või töö kaotuse järgselt), pettumused ja tajutud ebaõiglus on sageli tekitanud barjääre lähisuhtes, mis sugenevad aja jooksul ning võivad jõuda sellise määrani, et ühel hetkel ei osata targemat teha kui ….jäädagi üksteisest eemale hoidma. Kumbki teeb oma asju, üks teeb palju tööd, teisel käivad õhtuti peavalud seltsiks, üks on rohkem õhtuse unega ja teine pigem hommikusega. Parem on mitte rääkida, et miski on valesti või millestki on väga puudus, sest ei tea, kellele süükoorem võiks osaks saada.
Paljudel inimestel, kes seksoloogi poole pöörduvad, esineb mitmeid üksteisega seotud seksuaalsuse või seksuaalsuhte häireid, keskseks sageli suguiha alanemine või pärsitud suguiha.
Seksuaalsuhte häirumiseks ei ole palju vaja
Raseduse ajal ja lapse 1. eluaasta jooksul on partnerite seksi häirumine pigem reegel kui erand. Hollandi tuntud seksoloogi-psühhoterapeudi dr. Woet L. Gianotteni hinnangul näitavad uurimused, et vaid 14 % paaridest ei esinenud sel perioodil häireid või probleeme seksis. Tegelikult tuleb ette mingit laadi probleeme seksuaalelus mingil eluperioodil kõigil meist, aga enamasti me ka tuleme nendega toime. Keeruliseks muutub lugu sel juhul, kui need probleemid jäävad kestma/süvenevad, sünnitavad täiendavaid probleeme ja arusaamatusi ning põimuvad teiste probleemidega.
On leitud, et tõenäolisemalt kogevad ebakõlasid ja probleeme seksis pigem inimesed, kes on
- liigselt sõltuvad teistest ja nende suhtumistest,
- üldse väheiseseisvunud,
- madala enesehinnanguga,
- ülemäärase kontrollivajadusega,
- kõrge ärevuse tasemega
- kes on kogenud seksuaalvägivalda (või seksuaalset väärkohtlemist laiemas tähenduses)
Ka sellistel keerulistel juhtudel, kui ühe partneri häire on mõjutanud teise partneri iha, erutuvust, selle püsimist jmt. on mõnda aega kestev paariteraapia osutunud tõhusaks. Loomulikult saab paariterapeut seksi plaanis abi pakkuda peamiselt neil juhtudel, kui häirete põhjused on vähemasti osaliselt psühholoogilist laadi.
Paariterapeudid on loetlenud seksuaalsuhte häirega paaride puhul järgmisi ilminguid:
- vähemalt ühe partneri kalduvus solvuda ja/või üle reageerida,
- suutmatus ennast emotsionaalselt tasakaalustada, eelkõige negatiivsete emotsioonide osas,
- kartus konfliktide ees, väärad hoiakud konfliktide suhtes,
- kalduvus vimma pidada,
- ohvri hoiakussse klammerdumine.
Ülalnimetatud psüühilised eripärad võivad kaasa aidata seksi häirumisele ja pärsivad seksiprobleemidega toimetulekut.
Suguiha praeguste ettekujutuste järgi ei ole mitte ainult ettevalmistav faas seksiks, vaid seisund, mis on vajalik seksuaalse erutuse tekkeks ja kestmiseks ning kasvamiseks sellise piirini, et see kulmineerub orgasmiga (mis pole kaugeltki kohustuslik osa)
• Iha alanemisega toimetulekul ei saa/tarvitse abi olla lihtsalt ja kõigepealt mingite uute tehnikate katsetamisest. See võib seksi muuta hoopis vastumeelseks.
• Sõltuvalt asjaoludest, mis iha alanemise põhjustanud, partnerite suhtumisest teemasse jpm., kasutame erinevaid psühhoterapeutilisi/seksuaalterapeutilisi raviskeeme.
Kui seksis on kujunenud häire, tuleb kõigepealt läbi arutada,
- kuidas seda seisu kumbki seletab,
- mida see olukord kummagi jaoks tähendab,
- mida soovitakse.
Seksoloogid puutuvad ikka jälle kokku olukorraga, kus partnerite seksi-skriptid (ettekujutused sellest, milles seks seisneb või peaks seisnema, mismoodi partnerid toimivad, mis on sobiv või vastuvõetav, mis mitte jmt.) on täiesti erinevad.
Üldjuhul ei peeta täisväärtuslikuks sellist ühele poole kaldu suhet, milles üks inimene peaks pikema aja jooksul olema keskendunud teise vajaduste rahuldamisele, millised need ka poleks
Seksuaalne suhtlemine on protsess,
• milles partnerid kogevad endaga ja oma partneriga toimuvat ning saavad muuta ja muudavad ennast võimaluste piires (oma hoiakuid, ettekujutusi ja toimimist) mitte ei nõua partnerilt muutumist.
Selles protsessis kujuneb raamistik, kuhu kuuluvad
• enesega kontaktisolek (mida tunnen, soovin, häbenen, kardan, naudin jne.)
• enese-avamine partneri juuresolekul - intiimne lähedus.
Paljud inimesed, erinevate uurimuste põhjal 25-34% naistest, ei ole suutelised seksuaalseks läheduseks, kui nad ei tunne hingelist lähedust partneriga ja usaldust tema vastu.
Viimasel ajal on järjest enam välja toodud ka sarnaseid tendentse meeste puhul.
Oma paariteraapia praktika põhjal võin seda ilmingut kinnitada.
Seksoloogia on valdkond, mis kujunenud erinevate inimese seksuaalsusega ja seksuaalsuse/seksuaalelu häiretega tegelevate erialade baasil. Ja seksoloogidena töötavad erinevate erialade spetsialistid: peamiselt arstid (androloogid, günekoloogid, psühhiaatrid jt.) ja psühholoogid.
Suur osa probleemidest ja häiretest, mis inimese seksuaalsuse ja seksuaalelu puhul võivad kujuneda, on põhjustatud
- mingitest kehalistest häiretest või iseärasustest
- psüühilistest teguritest,
- või, üsna sageli neist mõlemast ja nende vastastikusest koostoimest.
Viimase aja uurimused näitavad, et tundlikuma psüühikaga inimeste seks on haavatavam. Ammu on selge, et mehe ja naise seksuaalsuses on nii palju erinevat, et kergesti kipuvad kujunema arusaamatused seksuaalpartnerite vahel, eriti pärast armumisseisundi taandumist.
Paariterapeudina ja seksoloogina tegelen mina peamiselt seksuaalsuhte häiretega, aga kindlasti võib minu vastuvõtule pöörduda ka seksuaalsust puudutavate muude probleemide ja häiretega.
Olulisel kohal paljude naiste jaoks on valusa seksi teema - st. valulikkus suguelundite piirkonnas, mistõttu seksi võib hakata kartma naine, kes on tundnut tugevat soovi seksuaalse läheduse järele. Valuilmingute põhjused võivad olla erinevad.
Hea uudis on see, et mitmesugused psühholoogilised tehnikad saavad aidata leevendada valulikkust ja taastada iha, kui see on oluliselt alanenud valu tõttu.
Teen koostööd androloogide, günekoloogide, psühhiaatrite jt. arstidega.
Suur osa seksuaalsuhte häiretest on seotud suguiha langusega.
Kas keha saab uuesti õppida igatsema armastatud inimese puudutusi, kui mingil põhjusel on partnerid üksteisest seksuaalselt eemaldunud?
Paljud arvavad, et see ei ole võimalik ja ei püüagi teda õpetada. Kaotuste kriisid (olulise inimese surma, tervise häirumise või töö kaotuse järgselt), pettumused ja tajutud ebaõiglus on sageli tekitanud barjääre lähisuhtes, mis sugenevad aja jooksul ning võivad jõuda sellise määrani, et ühel hetkel ei osata targemat teha kui ….jäädagi üksteisest eemale hoidma. Kumbki teeb oma asju, üks teeb palju tööd, teisel käivad õhtuti peavalud seltsiks, üks on rohkem õhtuse unega ja teine pigem hommikusega. Parem on mitte rääkida, et miski on valesti või millestki on väga puudus, sest ei tea, kellele süükoorem võiks osaks saada.
Paljudel inimestel, kes seksoloogi poole pöörduvad, esineb mitmeid üksteisega seotud seksuaalsuse või seksuaalsuhte häireid, keskseks sageli suguiha alanemine või pärsitud suguiha.
Seksuaalsuhte häirumiseks ei ole palju vaja
Raseduse ajal ja lapse 1. eluaasta jooksul on partnerite seksi häirumine pigem reegel kui erand. Hollandi tuntud seksoloogi-psühhoterapeudi dr. Woet L. Gianotteni hinnangul näitavad uurimused, et vaid 14 % paaridest ei esinenud sel perioodil häireid või probleeme seksis. Tegelikult tuleb ette mingit laadi probleeme seksuaalelus mingil eluperioodil kõigil meist, aga enamasti me ka tuleme nendega toime. Keeruliseks muutub lugu sel juhul, kui need probleemid jäävad kestma/süvenevad, sünnitavad täiendavaid probleeme ja arusaamatusi ning põimuvad teiste probleemidega.
On leitud, et tõenäolisemalt kogevad ebakõlasid ja probleeme seksis pigem inimesed, kes on
- liigselt sõltuvad teistest ja nende suhtumistest,
- üldse väheiseseisvunud,
- madala enesehinnanguga,
- ülemäärase kontrollivajadusega,
- kõrge ärevuse tasemega
- kes on kogenud seksuaalvägivalda (või seksuaalset väärkohtlemist laiemas tähenduses)
Ka sellistel keerulistel juhtudel, kui ühe partneri häire on mõjutanud teise partneri iha, erutuvust, selle püsimist jmt. on mõnda aega kestev paariteraapia osutunud tõhusaks. Loomulikult saab paariterapeut seksi plaanis abi pakkuda peamiselt neil juhtudel, kui häirete põhjused on vähemasti osaliselt psühholoogilist laadi.
Paariterapeudid on loetlenud seksuaalsuhte häirega paaride puhul järgmisi ilminguid:
- vähemalt ühe partneri kalduvus solvuda ja/või üle reageerida,
- suutmatus ennast emotsionaalselt tasakaalustada, eelkõige negatiivsete emotsioonide osas,
- kartus konfliktide ees, väärad hoiakud konfliktide suhtes,
- kalduvus vimma pidada,
- ohvri hoiakussse klammerdumine.
Ülalnimetatud psüühilised eripärad võivad kaasa aidata seksi häirumisele ja pärsivad seksiprobleemidega toimetulekut.
Suguiha praeguste ettekujutuste järgi ei ole mitte ainult ettevalmistav faas seksiks, vaid seisund, mis on vajalik seksuaalse erutuse tekkeks ja kestmiseks ning kasvamiseks sellise piirini, et see kulmineerub orgasmiga (mis pole kaugeltki kohustuslik osa)
• Iha alanemisega toimetulekul ei saa/tarvitse abi olla lihtsalt ja kõigepealt mingite uute tehnikate katsetamisest. See võib seksi muuta hoopis vastumeelseks.
• Sõltuvalt asjaoludest, mis iha alanemise põhjustanud, partnerite suhtumisest teemasse jpm., kasutame erinevaid psühhoterapeutilisi/seksuaalterapeutilisi raviskeeme.
Kui seksis on kujunenud häire, tuleb kõigepealt läbi arutada,
- kuidas seda seisu kumbki seletab,
- mida see olukord kummagi jaoks tähendab,
- mida soovitakse.
Seksoloogid puutuvad ikka jälle kokku olukorraga, kus partnerite seksi-skriptid (ettekujutused sellest, milles seks seisneb või peaks seisnema, mismoodi partnerid toimivad, mis on sobiv või vastuvõetav, mis mitte jmt.) on täiesti erinevad.
Üldjuhul ei peeta täisväärtuslikuks sellist ühele poole kaldu suhet, milles üks inimene peaks pikema aja jooksul olema keskendunud teise vajaduste rahuldamisele, millised need ka poleks
Seksuaalne suhtlemine on protsess,
• milles partnerid kogevad endaga ja oma partneriga toimuvat ning saavad muuta ja muudavad ennast võimaluste piires (oma hoiakuid, ettekujutusi ja toimimist) mitte ei nõua partnerilt muutumist.
Selles protsessis kujuneb raamistik, kuhu kuuluvad
• enesega kontaktisolek (mida tunnen, soovin, häbenen, kardan, naudin jne.)
• enese-avamine partneri juuresolekul - intiimne lähedus.
Paljud inimesed, erinevate uurimuste põhjal 25-34% naistest, ei ole suutelised seksuaalseks läheduseks, kui nad ei tunne hingelist lähedust partneriga ja usaldust tema vastu.
Viimasel ajal on järjest enam välja toodud ka sarnaseid tendentse meeste puhul.
Oma paariteraapia praktika põhjal võin seda ilmingut kinnitada.
