​Millest räägib vaikimine?

Valus on näha inimeste hiljaksjäänud teadasaamist ja kahetsust kui selgub, et nad ei ole oma partneriga üksteisest aru saanud ja oleksid ehk aastate jooksul saanud palju teha teisiti, kui oleksid omavahel enam või selgemalt või olulistest asjadest rääkinud ja üksteist kuulanud.
Kui siis ühe jaoks on rahulolematus muutunud väljakannatamatuks ning ta otsustab sellise kooselu lõpetada, hakatakse rääkima… Aga see ei ole enam see rääkimine, mis aitaks inimesi üksteisele lähemale. Siin tullakse välja lootusetuse, raskete süüdistuste ja läbikukkumise mõtetega. Siin otsitakse rohkem vastu- kui poolt-argumente. Ja enamasti saadakse sellises võib-olla esimeses ja viimases abielukriisis üksteise kohta teada üllatavaid asju. Kasvõi sedagi, et tegelikult olid mõlema ootused sellised, mida saanuks täita, aga ühele tundus, et teisele tundus… Ja praeguseks on üksteisele juba niipalju liiga tehtud või võetud ette selliseid käike, mis tagasitee kinni panevad.
 
Suhtlemisest ja kontaktist inimeste vahel 
Inimeste vaheline suhtlemine kujutab endast vastastikuste mõjutuste protsessi. Kui ma olen teisega koos ja tema minu poole pöördub, siis on alanud suhtlemine. Mul on palju võimalusi vastata.
Loetleme siin mõned:

• Vastan esitatud küsimusele või arendan vestlust viisil, mis haakub teise sõnumiga. Näiteks kui teine küsib, kuidas ma end tunnen, räägin ma oma enesetundest või kui teine ütleb, et ta palub mind jalutama, ütlen, kas ma võtan ta ettepaneku vastu või ei ja võib-olla lisan väikese seletuse või arvamuse jalutamise kohta.
• Hakkan nutma

• Hakkan rääkima sellest, kuidas nii on vale küsida või, et need mehed ei oska kunagi millegi targemaga lagedale tulla

• Räägin hoopis millestki muust

• Reageerin vastuse asemel omapoolse küsimusega

• Olen vait ja/või lähen ära.

Vastamise võimalusi on veel palju. Siintoodutest 4 viimast varianti ei teeni suhte soodustamise eesmärki.Me võime neid nimetada kontakti pärssimise võteteks. Inimesed kasutavad neid võtteid sageli. Mittevastamist või lahkumist peetakse vahel mittesuhtlemiseks. Tegelikult on ka vaikimise ja lahkumise taga enamasti sõnum: ma ei taha või ma kardan sinuga suhelda. Mistahes sõnumi andmine on aga suhtlemine.
Vahel juhtub, et üks partneritest jääb vait päris kauaks ajaks, isegi nädalateks. Enamasti on niisugused pikad vaikimised reaktsiooniks teise eksisammule.
 
Erinevatest rääkimistest ja erinevatest vaikimistest:
Kuidas võidakse rääkida?
 
Inimesed, ka abielus olevad või ühte peresse kuuluvad, võivad rääkida väga erinevatel avatuse tasanditel. 

• Võidakse rääkida ilmast ja maailmas toimuvast nagu mistahes võõraga või igapäeva olme asjust lihtsalt ja pealiskaudselt, millessegi süvenemata ehk kerge vestluse tasandil.
• Võidakse kõnelda rolli tasandil, oma rollist tulenevalt , sellele vastavalt. Ema nõuab, et lapsed tuleksid koju kokkulepitud ajal.Naine palub mehel laste eest hoolitseda või rasket kotti kanda.

• Võidakse rääkida oma väärtusi ja tõekspidamisi väljendades, kuid siiski mitte endast, vaid teistest, kolmandatest isikutest, nende käitumisest, võidakse  neid arvustada ja neile hinnanguid anda.

• Võidakse rääkida endast, oma tunnetest, soovidest, sellest, mis mulle elus on tähtis, omavahelisest suhtest, s.o. vahetu ja siiras suhtlemistasand, otsese kontakti tasand

 Kui lähedase inimesega, pereliikmega, elukaaslasega, pikemat aega välditakse siirast otsest kontakti, siis on selle suhtega või suhte osalistega midagi valesti.
Sellises suhtlemises on sisuliselt rohkem vaikimist kui rääkimist, kuigi väliste tunnuste järgi võib toimuda vilgas suhtlemine.
 
Teatavaid teemasid võime me vältida seetõttu, et need kas ei paku meile üldse huvi, et nad võiksid osutuda mingil viisil ohtlikuks, kutsudes kelleski esile negatiivseid emotsioone või pingestada.suhet .
 
Millest võiksid rääkida vaikimised ja rääkimata-jätmised?

• Vaikimiste taga võib olla mitmesuguseid vajakajäämisi suhtlemises või probleeme seoses enesehinnanguga. - Inimene ei oska või arvab, et ei oska end väljendada õigesti või piisavalt kiiresti ning seetõttu on ta pärsitud. 
• Inimest piiravad teatavad uskumused ja ettekujutused või oletused selle kohta, millest inimesed võiksid rääkida ja millest mitte - Sellest ei räägita, - Võib-olla partner arvab, et sellest ei ole sobilik rääkida

• Konflikti-kartus üldse või kartus haiget saada -Võib karta, et teine solvub või vihastab 
• Kartus konflikti olukorras kaotajaks jääda. - Kui olen kogenud,et probleemidega väljatulek või rahulolematuse väljendamine areneb konfliktiks ja positiivse lahendi asemel saan ma pigem täiendavalt kaotuse osaliseks (hukkamõist ja süüdistused partneri poolt vms.)
• Hülgamise-hirm. - Mind võidakse maha jätta, kui ma tekitan teises negatiivseid tundeid või näitan, milline ma tegelikult olen
• Lootusetus midagi muuta. -Kui minu katsed teisele midagi selgeks teha ja seeläbi olukorda muuta, ei ole andnud soovitud tulemusi, siis võib rääkimine tunduda mõttetu

 
 Ja nüüd lähemalt vaikimisest seoses partneri eksisammuga, valesti käitumisega või kokkuleppest mitte-kinnipidamisega
 
Kangekaelne vaikimine, teise kontaktikatsete vältimine on lähisuhete repertuaaris paljude inimeste poolt kasutatav mõjus tehnika.
 
Sellise vaikimise taga peidab end tavaliselt trots. Vaikija eesmärgiks on teist karistada, talle mittesuhtlemise kaudu näidata oma jõudu. Naine vaikib seni, kuni mees käib ja palub ja ühel hetkel ise leiab võluvitsa:on valmis lubama, et ta teeb kõike või ei tee enam midagi, vastavalt olukorrale.
Vahel võib selguda, et teisele sobibki vaikimine rohkem ja sel juhul vaikimine ei täida kavatsetud eesmärki. Vaikija ise võib hoopis rohkem kannatada, seega hoopis ennast karistada.. 
 
Mida arvata sellisest diplomaatiliste suhete katkestamise olukorrast, kus mõlemad pika aja kestel vaikides koguvad vimma ja vaenu üksteise vastu? Kui suhe on tõesti halb ja peetakse paremaks see hingusele saata, siis selline vaikimine võib sellele kaasa aidata.
 
Tähelepanelik tuleks olla ilmselgelt kurva ja masendunud vaikimise suhtes. Mitmesugused asjaolud ja nende kokkulangemised (kaotused, pettumused, märkimisväärne stress jms.) võivad kaasa tuua seisundi, mille üheks väliseks ilminguks võib olla endassetõmbumine, distantseerumine. Depressioonis inimene võib kaotada huvi isegi elu vastu, rääkimisest rääkimata. Paljude kurva lõpuga lugude puhul seletavad lähedased hiljem, et nad ei osanud aimatagi, mis raskeid mõtteid teine haudus. 
 
 
Vahel on vaikimine õigem ja parem rääkimisest.
Vaikimine ei ole alati igal juhul kahjulik. 
Isegi vaikimine konflikti jätkuna võiks siiski töötada ka positiivses suunas. Mõlemad saaksid võtta aja maha ja rahulikult omaette asjade üle järele mõelda.Võib-olla jõutakse mingi konstruktiivse ja asjaliku ideeni, kuidas edaspidi paremini hakkama saada.
Need, kes on kogenud, et teist vältides ja omaette olles saab paremini endas selgust või et just selliselt alaneb liigne pinge, võiksid (võib-olla vaikival kokkuleppel) kasutada vaikimist oma suhte soodustamiseks. 
Kui ma olen oma mõtetes või tunnetes segaduses ja seetõttu võimetu asjust rääkima või ei ole mu otsustused nii valmis, et ma suudaksin neid arusaadavalt teise ette tuua, oleks päris asjakohane kokku leppida, et neist asjust räägime siis, kui ma olen seda valmis tegema. 
Mulle usaldatud saladusi peaksin hoidma ja neist mitte rääkima 
Õigem oleks vaikida, kui pähe tulevad vaid kurjad mõtted, mis teisi alandaksid või teisele haiget teeksid.
 
Kui õpiks rääkima! 
Suhtlemise avatust peetakse õigusega üheks peresuhete kolmest sambast kohanemisvõimelisuse ja optimaalse läheduse kõrval.
 Avatud suhtlemine perekonnas tähendab seda, et kõigest on lubatud rääkida ja räägitaksegi. Pereliikmed räägivad oma edust ja ebaedust, isiklikust heast ja halvast, aga ka kõigest, mis neid pereelus, peresuhetes häirib ilma, et nad peaksid kartma hukkamõistu või skandaali puhkemist või kellegi minestamist.

 Mis saab siis, kui abikaasade rääkimise-vaikimise harjumused on väga erinevad? ja kui näiteks naist häirib mehe kinnisus, kalduvus mitte rääkida ei sellest mis häirib, ega ka mitte sellest, mis rõõmu teeb ja üldse mitte sellest, et naine on tähtis ja ilus ja armas.
Arvan, et vaikima on lihtsam õppida kui rääkima.
Loomuomast kinnisust on praktiliselt võimatu muuta. Lihtsam võib olla partneril õppida leidma sellise kinnise inimese käitumises märke tema tunnetest ja soovidest kui teda ennast sellest rääkima saada.
 
Neil juhtudel kui napp või piiratud suhtlemine on tingitud enam või vähem teadvustatud hirmudest või ettekujutustest ja uskumustest, millest eelnevalt juttu oli, võib selliste uskumuste korrigeerimise kaudu edeneda inimese valmidus suhelda.
Vahel on vaja mõnevõrra eeltööd psühhoteraapias, et rääkimisega kimpujääv inimene hakkaks uskuma, et tema partner tahab temast tegelikult aru saada, et ta kogeks korduvalt, et teine ei pane pahaks või ei löö käega, kui esimesed katsetused kohe ei õnnestu. 
​
Paljude oskuste õppimise puhul kõneleme teatavast optimaalsest või kõige sobivamast east.
Lähedase inimesega rääkima õppimise puhul võiks öelda, et seda oleks kõige parem teha siis kui suhe on veel noores ja arenemisvõimelises eas. Mõned meist õpivad teisi keeli veel kõrges vanuses. Lähisuhte keelt võib ka õppida mõistma ja rääkima seni kuni elame.