Hea lahkuminek, millal ja kuidas
Kuidas ja millal minna lahku nii, et saaks vähem haiget?
Ehk, kuidas paremini lahku minna? Kui elu on juba seatud nii, et inimesed loovad suhteid, elavad neis suhteis teatava aja ja siis millalgi lõpetavad selle misiganes põhjusel, oleks mõistlik aru pidada, kuidas hästi lahku minna. Ka kõige lõplikumaid ja raskemaid lõpetamisi saab korraldada paremini, turvalisemalt, nii, et saaksime teha kokkuvõtte: see sai nüüd parimal viisil tehtud.
Kas saab hästi lahku minna, võib küsida hiljutisest lahkuminekust kibestunud ja räsitud inimene, kes veel põeb suhte lõppemise valu. Kas lahkuminekus saab üldse midagi head olla? Mõned arvavad, et saab ja, et vahel on lahkuminek ise parim, mis saab sündida. Teinekord selgub see küll hiljem, siis kui kohale jõudnud miski hea, mida kuidagi ei oleks saanud kogeda endise suhte jätkudes. Kindlasti on lahkuminek hea inimesele, kes tahab vabaks saada, kes ei talu enam oma senist partnerit. On leitud, et inimeses esinevad nii soov seotud olla, tugevas ja kindlas suhtes elada, kui soov iseolemise, vabaduse, teistega mitte-arvestamise järele. Vahel muutub üks neist tendentsidest eriti tugevaks. Ja mõnede inimeste elus tuleb sellega seoses ette drastilisi arenguid.
Ühe analüütilise pereteraapia suuna esindajad on leidnud, et pojad, keda ema on liiga tugevalt endaga sidunud, liiga piirideta armastanud, saavad vastuoluliselt ja teravalt väjendunult kaasa vajaduse seotuse järele ja otsivad inimesi, kellega lämmatavalt lähedast suhet kogeda. See muutub siiski ühel hetkel nii ahistavaks, et nad peavad asuma end vabastama liigsest seotusest ja sel juhul on järgmine naine nagu vabaduse sümbol, kelle poole püüda. Selle nimel kuulutatakse mõttetuks senine suhe ja loodud pere ja laste vajadused jäävad lihtsalt tahaplaanile. See inimene usub, et ta peab vabaks saama, et vabadus on suurim väärtus elus ja ta ei tarvitse tunnistada endalegi, et ihaldab järgmist suhet ja eriti intensiivset seotust uue kaaslasega.
Aeg-ajalt kuuleme inimesi arutlemas abielu kriitiliste perioodide üle. Need on need müütilised viiendad, seitsmendad või muud „ohtlikud" kooselu-aastad. Osa neist kriisikäsitlustest pärineb ilmselt kunagistel statistilistel hinnangutel ametlikult sõlmitud abielude ja lahutuste kohta. Praegu ei ole paljud inimesed oma suhteid ametlikult registreerinud või registreerivad mingil erilisel või juhuslikul põhjusel näiteks 7 aastat pärast kooselu algust ja lahku minnakse ka sageli selliselt, et ei saa õigesti arugi, kas lahkumineku ajal ollakse veel selles või juba järgmises suhtes. Kindlasti on märkimisväärne osa 5 kooselatud aasta järel lahutajaid juba ammu kriisis ja lahutus tähendab vaid juba mõnd aega lõppenud suhte formaalset lõpetamist.
Paljud lähevad lahku enne, kui nad on oma elukaaslast tundma õppinud ja nii, et ei ole jõutudki tõelise läheduseni – ausa siira suhteni, vastastikuse avatuseni, oma soovide, lootuste, kartuste ja pettumuste tunnistamiseni. Liiga vara lahkumineku puhul mängivad sageli olulist rolli arusaamatused, vähene enda ja partneri mõistmine, nigelad probleemilahendamise oskused, oma raskete negatiivsete emotsioonidega toimetulematus, hirmud ja väärad uskumused lähisuhte ja konfliktidega seoses.
Kas praegusel ajal minnakse kergekäelisemalt lahku kui varem? Kindlasti on inimesi, kes ei tee midagi, rääkimata elutähtsatest otsustest, liiga kergesti. Kindlasti on neid, kes suisa kardavad lahkuminekut ja püüavad seda iga hinna eest ära hoida või edasi lükata. Paljudel inimestel on väga tugev seotuse-vajadus, teised kardavad mistahes suuremaid muutusi elus. Lahku ei lähe kergesti ka kaassõltlased, kes ei oskagi soovida armastust, mis ei tooks endaga kaasa kannatusi. Nii, et paljud ei lähe kuidagi lahku, kuigi nende endi ja nende laste jaoks tooks lahkuminek kaasa võimaluse luua turvalisem ja vaimselt tervem kodune atmosfäär.
Teiselt poolt, lääne tsivilisatsioonis inimesed üldiselt on oluliselt vabamad religioossetest ja mitmesugustest arhailistest piirangutest, mis kirjutavad ette teatud käitumisereegleid seetõttu, et nii on kunagi toiminud ja õigeks pidanud eelnevad generatsioonid. Inimesed vahetavad lihtsamalt elukutset, lubavad endale kannapöördeid elu paljudes valdkondades ja ilmselt loovad palju kergemini suhteid ja peamiselt ikka oma äraarvamise ja eelistuste alusel.
Me kuuleme ja loeme üha, et eksimine ja vigade tegemine käib elu juurde; mis ei tapa, teeb tugevaks jne. Nende toetavate elutõdede järgi vabamalt elamise juurde kuulub lubatav võimalus teha valesid valikuid, sealhulgas püsisuhtepartneri otsinguil.
Ja paljud inimesed otsivad kaua ja usuvad, et neil on õigus valida ikka jälle uuesti, sest ideaalset suhet ei ole õnnestunud luua.
Sageli juhtub, et kui üks partneritest annab märku oma lahkuminekuplaanist, siis teisele hakkab tunduma, et tema tunded ei ole kuhugi kadunud ja on tugevamad kui kunagi varem.
Võimalik, et inimene saabki alles nüüd, kaotuse ohus, aru, kui tähtis teine tema elus tegelikult on. Armastuse ebavõrdsuse karm seadus oleks nagu looduse poolt selleks välja töötatud, et kui ühe ind suhet hoida, raugeb, siis teine seda jõulisemalt klammerdub.
Tegelikult ei saa ju armastuse suurust eriti võrrelda. Samas, nii armumise puhul kui partnerist ilmajäämise riski korral kalduvad inimesed oma sedalaadi tundeid mõõtma ja võrdlema.
...................
Lahkumineku poolt võiksid olla pigem asjaolud
- Vähemalt üks partneritest ei leia kooselus midagi head ja tunneb, et ta teeks suhte jätkudes liiga nii endale kui teistele
- Ei suudeta pikema aja jooksul luua olukorda, kus positiivsed emotsioonid kooselus oleksid ülekaalus
- Partnerid ei ole võimelised tõhusalt koos või meeskonnana toimima, ei suudeta teise tegutsemisviise aktsepteerida ja häälestuda ühele lainele
- Vähemalt üks partneritest ei taha teisega arvestada
- Ei leita piisavalt ühiseid eesmärke, mis toetaksid ühtekuuluvuse tunnet
- Koos elades tekib sedavõrd palju pingeid, et märkimisväärne osa energiast kuluks nendega toimetulekuks
- Ühe partneri ebaterved harjumused, mis võivad kahjustada kogu pere turvalisust ja emotsionaalset õhkkonda (s.h. alkoholism, agressiivsus jms.)
- Hoolimata lahenduste otsinguist ja mõistlikest katsetustest ei suudeta kokkuleppeid teha ja täita, lähedust suurendada, usaldust taastada/üles ehitada
Nii et abielu ei ole ainus eluvorm ja püsisuhe ei püsi teinekord kuidagi hea, ükskõik kuidas panustada. Sel juhul on õige lahku minna.
Kõik asjassepuutuvad inimesed kogeksid tõenäoliselt vähem kannatusi kui:
- Partnerid arutaksid põhjalikult läbi kooselu jätkamise/lõpetamise erinevad küljed ning jõuaksid kokkuleppele, et kooselu ei ole õige jätkata
- Kui ei tekitataks olukorda, kus üks partneritest tunneb end reedetuna, hüljatuna
- Kui suhte lõppemist käsitletaks paratamatusena, mitte ühe osalise süül toimunud kriisina
- Kui saadakse aru, et laste olemasolul on lahkumineku-järgselt vaja head koostööd teha
- Kui laste edasisel kasvatamisel võetakse vastutust ja ollakse valmis oma laste teist vanemat tema vanemarollis toetama
- Kui otsitakse terveid lahendusi suhte lõppemise valuga toimetulekuks
- Kui usutakse,
- et mõlemad on midagi valesti teinud (valinud, otsustanud)
- et võib lihtsalt nii minna, et ka kõige paremad ja väärtuslikumad inimesed ei tarvitse suuta pikemat aega koos elada
- kui suudetakse andestada endale ja teisele haigettegemised ja toime tulla pettumusega
Asjaolud, mida on sageli vääralt tõlgendatud ja mis ei peaks kindlasti saama argumentideks lahkumineku otsuse kasuks:
Sagedane konfliktide puhkemine. See võib hoopiski mitte olla märk sobimatusest või partneri vaenulikkusest, vaid tingitud vähemasti ühe osalise katsetest kooselu parandada, häirivaid teemasid läbi arutada. Võib juhtuda, et see osapool, kelle jaoks pereelu eriti tähtis või tähtsaks muutumas (näiteks lapse sünni tõttu), tunneb muret ja tahab suhet parandada, aga ei saa millegipärast selle parandamise sissejuhatamisega hakkama nii, et ei puhkeks liiga suuri pingeid. Mingi kriitilise teema ülesvõtmise taga võib olla sõnum: ma tahan meie armastust ja lähendust suurendada.
Ühe partneri pikemaajaline stressiseisund või stressitaluvuse alanemine. Selline inimene võib vaja rohkem puhkust, erilist tähelepanu ja mööndusi. Ta võib kergemini ärrituda ja provotseerida tahtmatult konflikti. Kui inimene on päris läbipõlenud, võib ta püüda pääseda kõigest - vastutusest, koormusest, lubatud ülesannete täitmisest, ja piirduda vaid minimaalsega. See on – jätke mind mõneks ajaks päris rahule.
Ühe partneri depressioonist või muust psüühikahäirest tulenenevad probleemid. Siin on vaja teist toetada ja talle sellist abi pakkuda, mida teine saab vastu võtta. Kindlasti ei peaks teda lihtsalt kõrvale jätma seetõttu, et ta on hädas. Krooniliselt depressiivse inimesega koos elamiseks võib kuluda küll üksjagu kannatust. Enamasti ei ole depressioon inimese enda poolt tekitatud (välja arvatud alkohoolikutel) ja on talle raske. Depressiooni tuleb ravida. Eriti juhul, kui peres on lapsed, peaks partner jälgima, et depressiivne inimene saaks tasemel ravi ja tuge, nii, et tema elus võiks olla enam positiivset.
Ühe partneri armumine ja sellega kaasnev emotsionaalne tasakaalutus paarisuhtes tervikuna. Armumine võib tabada inimest nagu loodusõnnetus ja võib panna oma senist elukaaslast kohtlema kui lapsevanemat, kelle võimu alt tuleb vabaneda. Tähtsaid otsuseid tuleb vastu võtta emotsionaalse tasakaalu seisundis. Siis on mõistus selgem analüüsima ja kui otsuse põhjal talitatakse, tekib vähem kahtlusi ja kahetsust tagantjärele. Kui üks partneritest on psüühiliselt nihkes armumise tõttu ja teine veel rohkem nihkes suhte purunemise riskist tekkinud trauma tõttu (pettunud, hirmul, ärev, mures ja usub, et võib kohe homsest kõike teisiti teha, kui ainult elukaaslane ära ei läheks ja pere jääks alles), siis on otsustamine küll süüdimatutes kätes.
Varasemas minevikus aset leidnud ja nüüdseks lõppenud/lõpetatud kõrvalsuhte ilmsikstulek. Inimesed võivad armuda ja ei tarvitse suuta seda õigel ajal pidurdada (kui see veel kergemini teostatav). Kui inimene otsustab siiski, et jääb kokku senise püsisuhtepartneriga ja ei harrasta suhteid mitme partneriga paralleelselt, siis see peaks tähendama, et seda teist suhet ei ole. See võiks ka tähendada, et sellest õpitakse ja osatakse varem ära tunda oma tärkavaid armumisi ja neile piir panna.
Armumise võime on inimesele abiks, kui tal on vaja uut kaaslast otsida. Loodus on nii seadnud. Meie tarkus oleks õppida seda vajaduse korral kasutama ja aktsepteerida, et mõnel ei tule see tarkus kohe, kui hea püsisuhe ja pere loodud.
Reeglina on raseduse perioodil ja lapse esimese eluaasta jooksul kogetud muutusi ja häireid seksuaalelus. Need ei pea olema ja enamasti ei olegi pöördumatud muutused. Pikema kestusega püsisuhte korral on paljude naiste puhul pigem norm, et naisel ei teki iseeneslikult, spontaanselt vajadust ja soovi seksi järele. See ei tähenda, et naine ei armasta meest. Võib tähendada, et naine on kaotanud usu mehe armastusse. Naised saavad oma seksuaalsuse tundmaõppimiseks ja turgutamiseks palju ära teha ja nii ära hoida kriitilised arengud ning drastilised arusaamatused paarisuhtes, mis võiksid viia petmisteni ja pere purunemiseni. Seksoloogidest paariterapeutide toel on paljud naised õppinud rohkem seksi nautima, seda naudingut soovima, ennast partneri lähenemiskatsete suhtes vastuvõtlikumaks häälestama.
Traumateraapia tõsiasjade hulka kuulub käsitlus, mille järgi inimese psüühikale võivad mõjuda eriti raskelt sellised kaotused, mis raputavad läbi inimese uskumused, mis tulevad ootamatult, mis annavad hoobi inimese väärikusele. Paljud lähisuhte lõppemised tähendavad ühele partneritest kõike seda ja veel paljut muudki, mis soodustab maailma peapeale pöördumist.
Üks tõsine paradoks lähisuhete loomise, hoidmise ja lõppemisega seoses saab alguse lootusest või väga tugevast soovist, et see suhe peab jääma kestma. Selline lootus ja usk annab inimestele jõudu jagu saada seotuse rasketest külgedest, aitab vastu pidada, kui miski elus on läinud halvasti. Seda usku on väga vaja ja inimene mõtleb, et kui alguses juba ei usu, et suhe jääb kestma, siis ei ole ju mõtet sellesse panustada, vaeva näha, ohverdada. Samas, mida tugevam on olnud see suhte püsimajäämise usk, seda valusamalt kogetakse olukorda, kus selgub, et suhe ei saa enam jätkuda, eriti muidugi juhul, kui ei saa jätkuda seetõttu, et partner tahab suhtest pääseda. Ja eriti juhul, kui teine tahab suhtest pääseda, kuna on tekitanud järgmise suhte.
Tegelikult elame me turvaliselt ja õnnelikult teatud illusioonide toel. Just sedasi, et terve mõistusega inimene ei lase endale ligi mõtet, et homme võib see kõik mingil põhjusel otsa saada. Ja kui kellelgi läheb väga halvasti, kaitseme end seletusega, et seal pidi olema mingi põhjus, mis minu puhul on välistatud. Nii, et võin olla rahulik ja õnnelik.
Kas siis on kergem suhtega toime tulla neil, kes ei usu suhte kestmajäämisse? Kahjuks paljud selliselt mõtlevad inimesed ei ole suutelised pühenduma suhtele ning perele ja nendega on seetõttu suhtes raske elada. Ja nad võidakse seetõttu maha jätta.
Selles plaanis oleks ideaalne, kui inimene võtaks loomulikult lähisuhete lõplikkust ja samas suudaks igat kooselatud päeva näha kui kingitust elult ja partnerilt. Kui ta suudaks armastada ja hoolida, kinkida ja ohverdada teades, et see kõik võib olla ajutine. Juba väga ammu on näinud inimesed, et abielus on keeruline elada..... Ja et paljud ei püsi pikka aega koos.
Seda osa tegelikkusest ei suuda paljud meist kuidagi oma elukäsitlusse hõlmata. Kui armume, siis usume ikka, et meid ootab ime.
