Psühholoogiline abi õnnetuste ja kaotuste järel
Elus tuleb ette raskeid ja keerulisi olukordi, mis põhjustavad inimesele suuri kannatusi.
Lähedase surm, suurte õnnetuste tagajärjed või parandamatu haigus on sellised sündmused, millega seoses enamus inimestest kogeb hingelist kriisi – miski ei ole enam nii nagu enne ja päris häid lahendusi ei olegi. Neil juhtudel võib inimene vajada abi paratamatusega leppimiseks ja igapäeva elu juurde tagasipöördumiseks.
Kaotustega toimetuleku protsessis teeb inimene läbi teatud kindlad faase või perioode enamvähem sellises järjestuses:
Võib juhtuda, et inimene tundub juba paranevat kaotusest, kuid langeb tagasi raskete tunnete küüsi ja/või nagu jääb kinni reaktsioonifaasi.
Kindlasti tuleks otsida professionaalide abi, kui
Kriisiolukorras on inimene oma probleemidele lähenemise osas avatud, vastuvõtlik ja muutustealdis. Seepärast on oluline reageerida kriisile kiiresti, mida varem saadakse toetust, seda paremad on toimetulekuvõimalused.
Vahetu hingeline toetus ja psüühiline esmaabi on tähtsad - nende abil saab takistada psüühiliste järelreaktsioonide muutumist püsivaks ning igapäevast elu segavaks (vt. Naatan Haameri rmt. Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad)
Psühholoogilist abi psühhoteraapia vormis osutatakse ka sel juhul, kui on kujunenud psühhotrauma järgne stresshäire, mis avaldub veel mitmeid kuid või isegi aastaid pärast trauma läbielamist.
Paljud inimesed on kogenud, et hindavad sügava kriisi käigus ümber seniseid tõekspidamisi ja
on saanud tugevamaks kui olid enne kriisi algust.
Siiski, mõned kriisid, eriti teiste inimeste poolt põhjustatud - võivad mõjuda nii, et inimene ei hakka enam kedagi usaldama, kui ta ei ole saanud asjatundlikku professionaalset abi
Lähedase surm, suurte õnnetuste tagajärjed või parandamatu haigus on sellised sündmused, millega seoses enamus inimestest kogeb hingelist kriisi – miski ei ole enam nii nagu enne ja päris häid lahendusi ei olegi. Neil juhtudel võib inimene vajada abi paratamatusega leppimiseks ja igapäeva elu juurde tagasipöördumiseks.
Kaotustega toimetuleku protsessis teeb inimene läbi teatud kindlad faase või perioode enamvähem sellises järjestuses:
- Šokiperiood - võib kesta mõnest hetkest mõne ööpäevani (enamasti küll mõne tunni), mille jooksul tõrjutakse reaalsust, ollakse seesmiselt kaoses, võib esineda mäluhäireid. Tekivad määratlemata tunded, mida ei ole võimalik väljendada . Inimene võib sedavõrd distantseeruda toimunust, et kinnitab nii endale kui teistele, et kõik on korras, midagi ei ole juhtunud. Võidakse tõmbuda inimestest eemale.
- Reaktsiooniperiood - ilmnevad tugevad reaktsioonid, tajutakse reaalsust, kogetakse äärmiselt tugevaid tundeid, käivituvad kaitsemehhanismid (juhtunu eitamine, tunnete tõrjumine, süüdistamine, tunnetele mõistuspäraste seletuste otsimine jne.) Seda perioodi nimetatakse ka kordamisastmeks kuna juhtunust räägitakse üha uuesti. Meenuvate mälupiltide tõttu võivad esineda painajalikud unenäod ja/või unetus. Süüdistatakse iseennast ja teisi, tõmbutakse eemale, püütakse juhtunut unustada.
- Läbitöötamise periood - tekib tavaliselt rahunemise, tardumuse võib-olla ka masenduse järel. Kui seni olid inimese mõtetes rohkem kriisi põhjustanud trauma või minevikuteemad, siis nüüd hakatakse enam pöörduma tuleviku suunas. Emotsionaalsed ja füüsilised häired hakkavad vähehaaval hääbuma ning inimene on võimeline meenutama minevikku ilma ahistuseta. Taastub usk, et inimene saab oma elus toimuvat kontrollida ja mõjutada. Inimene saab uuesti rohkem iseendaks, stabiliseerub. Kriisiga kaasnenud rasked tunded on läbi töötatud. Kriisi tajutakse osana elust. Hakatakse pöörduma tagasi igapäevase elurütmi juurde. Minnakse eluga edasi.
Võib juhtuda, et inimene tundub juba paranevat kaotusest, kuid langeb tagasi raskete tunnete küüsi ja/või nagu jääb kinni reaktsioonifaasi.
Kindlasti tuleks otsida professionaalide abi, kui
- kriisis kannatanu ei ole leidnud pärast juhtunut hingelist tasakaalu
- elumõte on kadunud
- inimene on pidevalt ahistatud ja pinges
- suhted teiste inimestega kannatavad
- töövõime kannatab
- kui kriisis olnul ei ole kedagi, kellele mures toetuda või toetus ei ole olnud piisav
Kriisiolukorras on inimene oma probleemidele lähenemise osas avatud, vastuvõtlik ja muutustealdis. Seepärast on oluline reageerida kriisile kiiresti, mida varem saadakse toetust, seda paremad on toimetulekuvõimalused.
Vahetu hingeline toetus ja psüühiline esmaabi on tähtsad - nende abil saab takistada psüühiliste järelreaktsioonide muutumist püsivaks ning igapäevast elu segavaks (vt. Naatan Haameri rmt. Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad)
Psühholoogilist abi psühhoteraapia vormis osutatakse ka sel juhul, kui on kujunenud psühhotrauma järgne stresshäire, mis avaldub veel mitmeid kuid või isegi aastaid pärast trauma läbielamist.
Paljud inimesed on kogenud, et hindavad sügava kriisi käigus ümber seniseid tõekspidamisi ja
on saanud tugevamaks kui olid enne kriisi algust.
Siiski, mõned kriisid, eriti teiste inimeste poolt põhjustatud - võivad mõjuda nii, et inimene ei hakka enam kedagi usaldama, kui ta ei ole saanud asjatundlikku professionaalset abi
